Kilo Tango kirjutas: ↑23 Dets, 2024 12:04
No see lõik kinnitab täpselt seda, millest ma rääkisin:
Стрельба по загоризонтным целям за пределами радиовидимости наземных локаторов наведения потребовала установки на ракете принципиально новой головки самонаведения, способной работать как в полуактивном, так и в активном режиме. В последнем случае ракета после набора высоты по команде с земли переводится в режим поиска и, обнаружив цель, наводится на нее самостоятельно.
Ehk siis radar ise horisondi taha ei näe, aga suudab raketti sinna juhtida, kui teab sihtmärgi asukohta. Lennul võtab raketi aktiivne juhtpea raketi juhtimise üle (eeldusel, et leiab sihtmärgi). Teisisõnu peab info madalast ja kaugest sihtmärgist tulema muudest allikatest.
Muud antud parameetrid radari kohta on ilmselt tõesed, aga ei saa füüsiliselt kehtida kõik korraga.
See "sihtmärgi asukoha teadmine" eeldab mingit sensorit, mis ka sihtmärki näeb. Kust teab Pihkva lähedal asuva S-400 operaator õhupilti Ämari lähedal madalal kõrgusel? Kui selleks pole raketidivisjoni enda radarid, siis peavad olema mingid muud, A-50, Hiiumaale üles pandu (enne vaja osa saarest vallutada jne). Lihtsalt küsimus on selles, et kui F-16 läheneb Ämari maandumisrajale 300 m kõrgusel ja parasjagu on ainsad radarid need, mis asuvad Pihkva ruumis ja asuvad põhimõtteliselt maapinnal, siis "ei tea" üksus mingit moodi, et seal Ämarile miski lennuk läheneb. Tähendab, ei saa seda ka lasta. Ämari lähedal metsas asuv Spetsnazi vaatluspost ka ei aita, sest selleks ajaks, kui rakett Ämarini jõuab, on see F-16 ammuilma maandunud (250 km pikkune lend 1 km/sek võtab ka 250 sekundit ehk ligi 4 minutit).
Kahtlustan, et just järgmiste probleemide tõttu pole ka valges ilmas suurt üle 100 km kaugusele laskvaid raketisüsteeme eriti arendatud - lihtsalt raketi õigesse kohta saamisega on probleem ja vastane, saades aru, et sa lukustud Pihkva oblastis tema peale, teeb kiired manipulatsioonid juhtkangiga, laskudes madalale, lastes välja peibutushelbeid või pannes ECM tööle - kaob nii kaugelt tuleva raketi eest kerge vaevaga, sest tal on hoiatuse saamisest 4+ minutit ju aega.
See, et ÕT raketiohu korral hakkavad asjasse puutuvad lennukid lendama väga madalal, tegema "lahingmaandumisi" jne, peaks olema ju üsna elementaarne.
Aktiivse juhtimispea osas ei maksaks väga suuri lootusi seada, lihtsalt kiiratav võimsus on piiratud, rakett ise küllalt väike ja taolise suurusega radar, mis mahub selle raketi ninasse, ei suuda hävituslennuki suurust sihtmärki näha kaugemalt kui 50 km ja sedagi taeva, mitte maapinna taustal (kus lähtuvad peegeldused protsessi segavad).
F-16 peal on päris tegus RWR, mis suudab ka kiirguse allikad klassifitseerida, kui Pihkvast lukustada nt 7 km kõrgusel lendava F-16 külge, siis 99% kindlusega piloot märkab seda, saab aru, et teda sihib S-400 ja küllap on teda ka õpetatud, mida siis teha. Mina "sukelduks" esimese asjana alla, jättes enda asemele fooliumipilve hõljuma ja ülimadalal kõrgusel, vahelduvate kurssidega eemalduks ohtlikust kohast. Oluline on "sukelduda" rangelt vertikaalselt, niiet kaugus fooliumipilvest ei muutu, on lootust, et vastane jääb lukustatuks selle pilve, mitte sinu peale (vene hävitajatega kohtumisel pidi olema see elus kontrollitud trikk - ei suuda eristada samadal koordinaatidel kiiresti kõrgust muutvat sihtmärki). Juhis külge peale, keerame lennuki selil (180 kraadi ümber pikitelje), seejärel juhis vastu istet ja pikeerime vertikaalselt alla.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
