Eesti droonijuht Ukrainas: Eesti valmistub liiga aeglaselt droonisõjaks.
«Eestis ei kujutata isegi ette seda, kui kiiresti meie jalavägi ära tapetakse.»
Ühtegi sõjaväeõppust ei tohiks Eestis läbi viia ilma droonideta.
Kui Eesti tahab end Venemaa vastu kaitsta, tuleb igale sõdurile, igale kaitseliitlasele anda vahendid kaitseks droonide vastu ning õpetada ennast droonide vastu kaitsma.
Liiga aeglaselt ja liiga vähe valmistume droonisõjaks,» arvab eestlane, kes on üle aasta võidelnud Ukraina ühes suurimas ja tugevamas üksuses, 3. ründebrigaadis droonijuhina. Ta palub end nimetada oma kutsungi järgi Ostriviks. Ostriv tähendab eesti keeles saart.
Saared on üks asi, mille arvukuselt Eesti lööb Ukrainat pika puuga. Sama pika puuga lööb Ukraina Eestit ja kõiki ülejäänud NATO riike teadmistelt ja oskustelt droonidega sõdimisel.
«Ma tahan olla radikaalne ja teenida endale võib-olla vaenlasi,» põrutab Ostriv, sest teab, et järgnev arvamus paljudele Eesti kaitsmise eest vastutajatele ilmselgelt ei meeldi.
Ostriv ise pole kutseline sõjaväelane, kuid enne vabatahtlikult Ukraina armeega liitumist oli tal üsna korralik kogemus Eesti Kaitseliidust. Ukrainas on ta tänaseks veidi üle aasta aidanud oma brigaadil tagasi lüüa Vene armee rünnakuid. Algul osales Ostriv Avdijivka kaitsmisel ning nüüd on pikalt hoidnud oma kaaslastega Vene üksusi tagasi Oskili jõel. Ta näeb ja tunneb iga päev, kuidas venelased ründavad.
Niisiis, mis juhtuks Ostrivi meelest, kui Vene armee ründaks homme Eestit?
«Eestis ei kujutata isegi ette, kui kiiresti meie jalavägi ära tapetakse,» väidab Ostriv oma kogemuse põhjal. «Kohe esimeste päevadega ei jää meie profibrigaadidest midagi järele.»
Nad ei tapeta rakettide ega suurtükkidega. Ostrivi meelest hävitab Vene armee Eesti eesliiniüksused droonidega, millega sõdimisel on neil juba tohtu kogemus.
Kui venelased suhtuvad vähegi tõsiselt, siis tabavad eesliinil meie mõlemat brigaadi [sõja korral] päevas tuhanded droonid,» ütleb ta. «Ellu jäänud mehed on demoraliseeritud, nad ei suuda midagi. Vene kogenud droonipiloodid vaatavad oma prillidest meie sõdureid nagu idioote, kes ei oska ennast kaitsta.»
Üks asi on hukkuda sõjas auga, teine asi on hukkuda klounina, kui sa ei oska midagi teha tänapäevases sõjas, arvab Ostriv. Aga nii tema meelest juhtub, kui Eesti kaitsevägi ei arvesta kiiresti Ukraina sõja kogemust.
«Kas meie sõdurid on nõus olema need klounid?» küsib ta. Ja lisab: «Juba jao tasemel peavad sõdurid aru saama, mida tuleb teha droonide sõjas. Kui ei saa, siis sa pole sõdur tänapäevases armees.» Jagu on kõige väiksem sõjaline üksus. Jaosse kuulub kaheksa kuni kümme sõdurit.
Ostriv toob konkreetse näite otse elust. Õigemini otse sõjast.
Kolmas brigaad kattis Ukraina üksuste taganemist eelmisel kevadel Avdijivkast. Nad hoidsid kaitseliini Avdijivka taga. Siis viidi nad üle teisele rindelõigule. Neid asendanud brigaadi kaitse lagunes kohe ja nad pidid päris oluliselt taganema. Vene väed omakorda edenesid päris kiiresti, mitmeid kilomeetreid päevas. Vene väed polnud selleks hetkeks juba kaks aastat sõjas nii kiiresti edasi liikunud.
Selgus, et 3. brigaadi asendanud brigaadil polnud sisuliselt mitte mingeid elektroonilise võitluse vahendeid (EVV) Vene droonide vastu. 3. brigaadil oli võimas EVV-süsteem, uus brigaad tuli ilma EVV-vahendideta.
«Arusaadav, et nad minema jooksid. See on nagu ilma relvadeta positsioonidele saatmine,» ütleb Ostriv. «Nad olid demoraliseeritud. Ja siis öeldi, et võtke nooremaid mehi. Äkki võtate [rindele] parem ajud kaasa?
»Oma positsioonid seal maha jätnud Ukraina brigaad on tegelikult tugev üksus, mis täiemahulise sõja kahel esimesel aastal võitles väga hästi ja neil oli päris hea maine.
«See näitab, kui kiiresti sa demoraliseerud, kui sul on taevas droone täis nagu mesilasi ja droonide heli on kõikjal,» räägib Ostriv. «Sa oled täiesti demoraliseerunud, sest sa näed, et sinu ohvitserid ei tea sellest midagi, ja sina ise ei tea sellest midagi. See on nagu maagia sinu jaoks.»
Ostriv on veendunud, et Eesti kaitseväes ja kaitseliidus tuleb kiiremas korras viia iga sõdurini teadmised, kuidas jääda ellu droonide vastu ja kuidas kasutada droonide vastu elektroonilise võitluse vahendeid (EVV). Ilma EVV-vahenditeta ega oskusteta neid kasutada pole jalaväelasel tänapäeva lahinguväljal mitte midagi teha.
Iga sõduri baasoskuste hulka peaks kuuluma teadmised, mis sagedustel ja millised droonid täna lendavad, kuidas ja mis vahenditega droone maha suruda. Ning need vahendid peavad kogu aeg olema kaasas. Kasvõi haavlitega jahipüss, kui muud pole.
Brigaadi tasandil peab olema aga vähemalt kompanii või veel parem pataljoni suurune inseneride grupp, kes ööd ja päevad tegelevad vastase droonide tuvastamisega ja mahasurumisega, lisab Ostriv.
«Eestis on üle võlli hea jalaväelase baasväljaõpe, meil on väga head suurtükiväelased ja tulejuhid, aga ilma droonideta ja kaitseta droonide vastu saavad nad surma täpselt samamoodi, nagu nad oleksid täielikud lambad, nagu Vene mobikud. See on nagu ilma relvata lahinguväljale ilmumine,» lausub Ostriv
Ostriv sai Kaitseliidus suurtükiväe tulejuhi väljaõppe. Oli suurtükiväelaste silmadeks, milleks ta pidi binokliga ringi jooksma ja otsima vastast. Täna on ta Ukraina suurtükiväelastele samuti silmadeks, aga teeb kõike seda tööd droonidega. «Üks on sõdimine (peab silmas droonidega tule juhtimist – J.P.) ja teine enam pole mingi sõdimine. Seda ei tohi enam olla,» räägib ta.
Ta kirjeldab, mida ta tundis, kui sattus Ukraina üksusesse. Ostriv uskus, et ta on hea tulejuht.
«Sa oled õppinud tulejuhtimist viis aastat, sa oled koos rühmaülemast ohvitseriga lahinguvälja kujundaja. Sa oled nagu jumala rollis,» räägib ta. «Ja siis sa tuled siia ja näed, et kogu see töö, mida sa oled õppinud – see lihtsalt ei ole absoluutselt relevantne.»
Noored Ukraina kutid, kes olid saanud viis päeva väljaõpet, tegid oma tööd kogenud Ostrivist palju paremini ja efektiivsemalt. Neil pole vaja mingeid nurkasid mõõta, nad näevad kõik reaalajas ekraanilt, parandused tulelöökideks teevad nad otse ekraanil jne.
«Koolitatud sõjaväelane vaatab seda ja loomulikult tuleb tal oksemaitse kurku. Sa vaatad seda kõike üleolekuga. Aga need kutid on sada korda efektiivsemad kui sina!» räägib Ostriv.
Ostrivil on mõned konkreetsed soovitused neile, kes vastutavad Eesti kaitsmise eest.
Kõik õppused peavad toimuma droonidega. Muidu pole õppustel mingit mõtet. Kogu sõdurite väljaõpe peab muutuma selle arvestusega, et lahinguväljal on tänaseks droonidega peaaegu kõik kättesaadav.
Õppusi peab tegema nii nagu päris sõjas. See tähendab, et blindaaž on nagu serveriruum, kuhu jooksevad kümned kaablid. Diiselgeneraator töötab, mis reedab sinu asupaika. Droonid on kogu aeg õhus 24/7 – nii sinu kui vaenlase omad. Su EVVd on kogu aeg sees. Sa ei suuda kuidagi kokku leppida naaberüksusega, et need sinu droone maha ei suruks. Sinu antennid hakkavad «omavahel vaidlema», hakkavad sinu enda droone alla kukutama.
«Siis sa näed kogu seda absurdi, mis tähendab droonidega sõdimine. Isegi õppuste ajal sa näed, kui keeruline see on,» lausus Ostriv.
«Ilma droonideta õppused on täiesti mõttetud. Sellist sõda enam ei tule,» lisab ta. «Ukraina ja Vene armeed oskavad juba seda kõike, NATO mitte. Kindlasti on meie omadel muutunud sõjast rohkem arusaama kui prantslastel, aga ikkagi pole seda piisavalt.
Ilma enesetapu ründedroonideta oled sa tänapäeva sõjas nagu ilma kuulideta ja ilma luuredroonideta oled sa lahinguväljal pime.
Droonisõda ei ole ainult droonide ostmine, vaid see on taktika, varustamine jne. «Inimestel pole ettekujutust, kui palju on vaja droone tänapäeva sõjas,» märgib Ostriv.
Droonid mängivad väga suurt rolli vaenlase moraali lõhkumisel, on Ostriv veendunud.
Ostriv on sõdurite moraalist sõja jooksul palju mõelnud.
«Ma ei usu sellist asja nagu demokraatia nimel sõdimine,» ütleb ta. «Nalja teete, mul on surm silme ees ja ma mõtlen demokraatiale või mu riigi püsimisele?»
Sõtta minekuks on inimeste moraal oluline, aga lahingus ei mängi moraal suurt rolli, arvab Ostriv. Tihtilugu ei olegi tegemist võitlusvaimu langemisega, vaid mehi sunnib lahinguväljalt põgenema elementaarne arukas otsus.
Lahingus loeb see, kui palju sa usaldad oma väljaõpet, kui palju sa usaldad oma mehi – komandöri ja alluvaid –, kui palju sa usaldad oma varustust,» räägib ta. «Kõige tähtsam on väljaõpe. Kui sulle tulevad nüüd droonidega kutid vastu, siis sa saad aru, et su senine väljaõpe ei loe enam midagi, su ülemad ei saa millestki aru – ja siis võibki võitlusvaim langeda, tekkida paanika. Muidugi hakatakse pärast alati ütlema, et moraal oli liiga madal, äkki sa ei armasta kodumaad või demokraatiat piisavalt? Aga mehed ei ole süüdi, sest neil pole elementaarset varustust. Süüdi on need kindralid, kes pole taganud EVV-vahendeid.»
Ostriv oli Avdijivkas tunnistajaks, kuidas nädalaid Vene armee droonide ja liugpommide pideva rünnaku all olnud välismaa vabatahtlike sõdurite, kellest paljudel oli NATO riikide armeede kogemus, moraal lagunes. Paljud lahkusid pärast seda.
«Müts maha nende ees, nad ei jooksnud ära lahinguväljalt, nad jooksid pärast,» räägib Ostriv. «Nad ei usaldanud enam oma väljaõpet. Nad olid alati sõdinud nii, et taevas on nende oma. Nad polnud valmis selleks kannatuseks, kui langevad massiliselt ja täpselt KABid (Vene lennukitelt rindejoone tagant heidetavad liugpommid – J.P.) ning taevas on droonidest paks.»
Kolm aastat käib meie nina ees sõjaväljal suur muutus. Kas NATO ja Eesti võtavad piisavalt õppust? See on Ostrivi sõnul meie jaoks põhiküsimus.
«Kui palju meil kaitseväes tegeleb uute tehnoloogiatega inimesi?» küsib Ostriv. «Ma tean mõnda, kes hobi korras tegeleb sellega. Kui meil on vaid mõni, kes sellega tegeleb, siis see kõlab nagu mõni väga halb Ukraina brigaad.»
«Ma väga loodan Kaitseliidule,» lisab Ostriv.
Postimees rääkis Ostriviga eelmise aasta lõpus. Tänaseks on tema sõnul vähemalt Kaitseliidus selgelt näha, et valmistumine robotiseeritud sõjaks on kiirenenud. Kaitsevägi plaanib samuti konkreetseid tegevusi droonivõimekuse tõstmiseks.