Ehk isegi mõnevõrra hullem kui Molotovi jutt 1940, kuidas "nad ei pommita Soomet".
Üldiselt tundubki et venelaste strateegia on Ukrainas mitte millestki loobuda ja pressida "suure äritegevuse taastamise" präänikuga USAlt vastutulekuid välja. Lõppkokkuvõttes on ju Trump see kes kiiret vaherahu tahab mitte nemad (eks nad pikas perspektiivis tahavad ka, aga kaugeltki nii kiiret ei ole)
Soome on seda ka praktiliselt tõestanud 1944 - tõestada vatnikele lahinguväljal, et nad ei ole veel võitnud.
Ka toona peksis Kreml segast ja rääkis tingimusteta kapitulatsioonist. Soome pidas piisavalt kaua vastu ja kui algas võidujooks sõjajärgse Eurooopa kontrollimisele, siis polnud Kremlil aega mingite Soome soometsade vallutamisega jännata.
Vaatates "Novorossija" projekti lagunemise märke Kaukaasias, pole välistatud, et nii aasta pärast on vaja näiteks pidada sõda Armeenia vastu (keda Aserbaidzaan koos Türgiga mõnuga toetaks), et seda vatnike hordi vajatakse mõnes tähtsamas kohas, kus on suuremad edulootused kui 3 aastaga tungida 40 km edasi.
Seega, mina soovitaks vastupanu jätkata ja mingit Kremli tingimused kuu peale saata, kui see 700B eurot abiprojekt tõeks saab, siis selle eest saab 80 miljonit mürsku ja vene kaitseliine hakkab tabama midagi sarnast, mis tabas mitmel pool sakslasi 1944.
Kui inimkaotused rindel on tõesti suhtes 1:20 Ukraina kasuks, siis viimasele veel heldemalt kraami andes, kui teine miljon mullatoidule läheb, peab neil varsti valus ka hakkama. Igal juhul taolise tempoga lõpevad sõjamehed enne Kremlil kui Kiievil, sest kui kaotuste suhe on vähemalt 1:10, siis elanikonna suhe on ju 1:3,5.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.