Nagu 2% SKT-st kaitsekulutuste puhul, tahetakse ka kliimasoojenemise pidurdamiseks tehtavate kulutuste nii-öelda teki alla ka mujalt pugeda. Akadeemik Veiko Uri:
ERR-i uudis sellest, kuidas koostatava kliimaseaduse seletuskirja lisandus silmatorkavalt kulukas meede pärandniitude taastamiseks, mitte ainult pälvis tähelepanu, vaid ka näitas, et retoorika riigieelarve pingelisest seisust ja tõsisest kokkuhoiu vajadusest ei puuduta kliimaministeeriumi haldusala. Toetuseks planeeritud 68 miljonit eurot on samas järgus RMK 2023. majandusaasta kasumieraldusest riigikassasse kantud dividendituluga.
Muidugi on avaliku raha jagamine nii erinevate valdkondade vahel kui ka valdkondade siseselt poliitiliste valikute ja sageli ka ideoloogiate toetamise küsimus. Aga olukorras, kus riigi majandus on viletsas seisus, demograafiline trend enam kui muret tekitav, raha ei jätkunud noorte perede toetamiseks ning õpetajatele kümne miljoni euro leidmine osutus peaaegu võimatuks, kavandavad kliimaseaduse koostajad mängleva kergusega heina niitmise ja raadamise toetamiseks ligi seitse korda suuremat summat.
On raske ette kujutada, kuidas tehtud valikute ratsionaalsust ja asjakohasust põhjendada Eesti maksumaksjatele pingelise eelarve tingimustes. Sellises mahus toetus oleks tähelepanuväärselt suur ja laiemat arutelu eeldav ka majanduslikult headel aegadel. Ajal, mil kehvad uudised riigi rahandusest on igapäevased ja inimestele on kohale jõudmas äsjased maksutõusud, on sellise ettepaneku relevantsust raske mõista.
Kliimaministeeriumi teadusnõunik, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm põhjendab sellises ulatuses pärandniitude hooldamiseks toetuse eraldamist seaduse tasandil kolme argumendiga: "Need kolm aspekti – looduskaitseline väärtus, kliimamõju ja sotsiaalmajanduslik tähtsus – muudavad pärandniidud unikaalseks ja asendamatuks ökosüsteemiks, mille hooldamist ja taastamist on ka kliimakindla majanduse seaduse raames igati põhjendatud ühe meetmena kajastada, sõnas Helm".
Nagu nimigi ütleb, on pärandniitude näol tegemist kooslustega varasemast maakasutuse perioodist. Oluline osa Eesti rahvastikust elas tollal maal. Haritavat maad nappis ja taludes kasutati loomade karjatamiseks ning heinamaadeks kehvematel muldadel asuvaid maatükke, kus kujunesid välja niidud ning puisniidud. Kahtlemata on seal tekkinud koosluste unikaalne liigirikkus suur loodusväärtus.
Sellegipoolest on raske mõista, kas just praegu, väga piiratud ressursside ja majandusseisaku tingimustes on õigustatud nii mastaapne inimtekkeliste koosluste taastamine looduskaitse egiidi all.
Taimede aastases produktsioonis seotav süsinikuvoog niidul võib olla mõnel juhul võrreldav metsaga. Süsiniku talletamise osas on aga erinevused drastilised. Selles aspektis ei saa kuidagi nõustuda Aveliina Helmi arvamusega, et "kliimamuutuste leevendamistel on pärandniitudel tähtis roll, sest need talletavad süsinikku stabiilselt mullas ja taimestikus".
Vaid kasvavad puud talletavad kuhjuvalt süsinikku puitunud biomassis, enamasti tüvepuiduna. Enamgi veel, põhimõtteline erinevus roht- ja puittaimede koosluste (mets) vahel on selles, kuidas toimub süsinikuvaru kumulatiivne kasv üle paljude aastate. Metsas talletub süsinik pidevalt puudesse ning neis peituv süsinikuvaru võib juba mõne aastakümne jooksul jõuda kümnete tonnideni hektari kohta. Rohttaimede maapealne osa on üheaastane, mis kas niidetakse või jäetakse alale kõdunema. Mõlemal juhul jõuab sellesse seotud süsinik üsna pea atmosfääri tagasi.
Poole sajandi vältel talletub Eesti metsades süsinikku puudesse sõltuvalt puuliigist ja kasvukohast 50–100 t/ha, mida niidul aga ei juhtu. Rohumaal kasvav heina mass on ikka üsna ühesugune nii aastate kui ka aastakümnete pärast.
https://www.err.ee/1609603757/veiko-uri ... e-valguses
