Kas N Liidus oli ka midagi head?

[A4]

Venestamise ning väikerahvaste keele-kultuuri asjus oli Nõukogude Liidus tegelikult kaks täiesti erineva suuna ja pikkusega perioodi – väga suur liberaalsus ning keeleliste-kultuuriliste eripärade soosimine kuni 1930. aastate alguseni; ning sellele järgnenud ja praktiliselt kuni Nõukogude Liidu lõpuni kestnud pidev ja tegelikult üsna masendavate tagajärgedega venestamine ja suhteliselt halvasti varjatud suurvene šovinismi vohamine.

Kuna tsaari-Venemaal olid üldise 1800. aastate lõpul alanud venestuslaine tõttu ning juutide puhul ka selgete rahvusest tulenevate piirangute-kvootide tõttu impeeriumi mitte-vene rahvad üsna allasurutud seisus, siis tormasid rahvusvähemuste paljud liikmed (lisaks võrdsuse-ihalusele) toetama ka Lenini revolutsiooni. Sellest tulenevalt oli Nõukogude võimustruktuurides, Punaarmees, julgeolekuorganites jm kuni 1930. aastate teise pooleni ebaproportsionaalselt palju igasuguste rahvusvähemuste esindajaid – lätlasi, juute, poolakaid, näpuotsaga ka eestlasi. Ka äsjasündinud kommunistliku Venemaa n-ö rahvuspoliitika oli oma esimesel 15 aastal üsna liberaalne – kui just otse ei soositud, siis ka ei keelatud rahvuskeelset kultuuri- ja hariduselu, loodi nt volgasakslaste autonoomia omakeelse kultuuri ja ühiskonna-eluga; Ukraina NSV-s oli aukohal ukraina keele ja kultuuri arendamine jne jne.

Kõik see lõppes aga üsna järsult ja karmilt alates 1930. aastate keskpaigast alates, mil esmalt otsustati terves reas „rahvuslikes“ koolisüsteemides ja liiduvabariikides sundkorras minna üle kui mitte juba venekeelsele kooliharidusele, siis esimese sammuna kirillitsas alfabeedile. Sellise lähenemise ilmselt üks drastilisemaid näiteid on 1940. aastal Rumeenialt annekteeritud Bessaraabias moldova „rahva, kultuuri ja keele“ leiutamine, mis sisuliselt kujutas ennast kirillitsasse vägistatud rumeenia keelt.

On tõsi, et paljud rahvusvähemused said keskmiselt raskemini pihta 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse kollektiviseerimise ning selle käigus toimunud kulakute-vastaste repressioonidega, kuid väga tõsise hoobi andis paljudele rahvusvähemustele 1930. aastate teise poole nn Suur puhastus, mis tervel real juhtudel võttis väga ksenofoobse ja konkreetsete rahvuste vastu suunatud joone, kui hakati korraldama NKVD nn poola, läti, soome jne „operatsioone“, mille käigus vahistati ja tapeti ebaproportsionaalselt suur hulk nende rahvuste esindajaid ettekäändega, et need rahvusgrupid on läbi imbunud kodanlikust natsionalismist ning imperialistlike riikide spioonidest ja kahjuritest. Samaaegselt puhastati ka riigi, armee ja julgeolekuorganite juhtkonnad pea täielikult igasugusest „mitte-slaavi“ elemendist ning asendati need venelaste, valgevenelaste ja ukrainlastega. Stalini ajastu teisest poolest alates ja sealt edasi juhtus ikka väga harva, kui mõni juut oleks nt Nõukogude Armees kerkinud polkovniku auastmest kõrgemale, või KGB puhul seal üldse teenida saanud.

Vene keele eelistamist sai alati soovi korral põhjendada marksistlike ja leninlike teooriatega ja vajadusega seada sisse üks universaalne „rahvastevahelise suhtlemise keel“, kuid alates Stalini ajast kuni lõpuni välja pidas Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond, partei ja ideoloogia-aparaat vene rahvast siiski selleks jõuks, mis Nõukogude impeeriumit tegelikult koos hoidis, ühendas ja juhtis. Sellega on selgitatavad ka kampaaniad kohaliku „kodanliku natsionalismi“ vastu nii Baltikumis kui Ukrainas, mis sisuliselt tähendas venestamist, ja mis ka ei lõppesid alles Gorbatšovi ajastu viimastel aastatel – ja ka siis ilmselt mitte niivõrd Gorbatšovi ja tema kaasvõitlejate hingeheadusest, vaid pigem rahvusvabariikidest tuleneva surve tõttu.

Seetõttu juhuski nii, et Baltikumis, Ukrainas ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikides säilis lõpuni välja rahvuskeelne keskkooli- ja ülikooliharidus, kuid selle haridussüsteemi sees kasvas pidevalt vene keele tundide arv ning viimase, 1970. aastate lõpus alanud viimase suure venestuslaine käigus kaaluti tõsiselt seda, et rahvusülikoolides tuleks ehk kõiki lõpu- ja diplomitöid hakata esitama vene keeles (ametlik ettekääne – et kõik Nõukogude rahvad saaksid kasu ja aru rahvusülikoolides tehtavast teadusest), mis aja pikku oleks kõik rahvuskeeled muutnud n-ö koduseks olmekeeleks.

Vene NFSV-s, mille koosseisu kuulus ka suur hulk autonoomseid rahvusvabariike, säilis teoreetiliselt kõigil rahvakildudel saada emakeelset haridust, kuid praktikas vähenes seal rahvuskeelsete koolisüsteemide hulk Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel 70-lt 30-ni. Veel peenem trikk seisnes ka selles, kas emakeelne haridus säilis vaid algklassides, või kõigis kooliastmetes kuni keskkoolini välja – selles osas oli iseloomulik, et väga suure hulga erinevate rahvusvähemustega Vene NFSV-s sai alates 1950. aastate lõpust täieliku keskkooliprogrammi oma rahvuskeeles läbida (lisaks venelastele) vaid baškiirid ja tatarlased.

Mis puudutab jutte sellest, kuidas Eesti NSV-s nn rahvuskommunistid kas 1980. aastatel või ka varem justkui oleksid püüdnud teadlikult ja salamahti piirata venestamist, siis see jutt tegelikult ei vasta väga suures ulatuses tõele ning on paljuski selline tagantjärele õigustus. On iseenesest tõsi, et pea kogu Nõukogude perioodi eksisteeris selline nähtamatu ja kirjutamata joon „rahvusmeelsete ja kohalike kommunistide“ ning Venemaalt tulnud venelaste või venestunud eestlaste vahel ning võimalust mööda püüti Käbini ajal hoida ja edendada rahvuslikku kultuuri- ja ühiskonna-elu ning kaitsta ka majandussüsteemi liigsete tarnete eest liidufondidesse jne.

Ainult et reaalsest elust võib leida terve rea näiteid, mis viitavad, et ka need „rahvusmeelsed“ kommunistid viisid lõpuks ellu täpselt seda poliitikat, mida Moskvast nõuti, või et see „iseseisvus“ lõppes esimese pealeköhatamise peale. Mõned näited: rahvuskommunistiks peetud ja sellisena mäletatud Johannes Käbin oli 1940. ja 1950. aastatel EKP ideoloogia- ja seejärel esimese sekretärina üks ägedamaid venestajaid kodanliku natsionalismi vastu võitlemise sildi all. Ei Käbin ega tema liberaalseks kaasvõitlejaks peetud Vaino Väljas köhinud ega takistanud mitte midagi, kui nende võimuperioodil 1960. ja 1970. aastatel toodi Eestisse sisse pool miljonit vene migranti ning eestlaste osakaal rahvastikust langes 64 protsendini (1980. aastate Lasnamägi sellele tegelikult enam midagi väga palju ei lisanud).

On tõsi, et 1978. aasta suvel vahetati „rahvuskommunist“ Johannes Käbin välja venestunud Karl Vaino vastu millele järgnes 1978. aastate lõpus Moskvast tulnud üleliidulise suunise alusel ka uus venestuslaine. Kuid juhin tähelepanu, et needsamad toredad ja rahvuslikud Johannes Käbin, Arnold Rüütel, Bruno Saul, Indrek Toome, kuni 1980. aastani ka Vaino Väljas istusid kõigil nendel aastatel rahulikult edasi oma kõrgetel ametikohtadel partei keskkomitees, Ülemnõukogu Presiidiumis ja Ministrite Nõukogus, kiitsid EKP Keskkomitee büroo istungitel üksmeelselt ja ilma vaidlemata heaks nii suunised vene keele forsseeritud õpetamiseks, fosforiidikaevandamise laiendamiseks, Lasnamäe väljaehitamiseks jne jne. Keegi neist tublidest meestest ei protestinuid nende otsuste vastu, keegi ei lahkunud oma kõrgelt parteiliselt või riiklikult ametikohalt, vaid vastupidi – kui Moskva ja tema kohapealne esimene sekretär olid otsustanud, siis aitasid vaguralt neid otsuseid ellu viia, raiudes muudatused Ülemnõukogus seadustesse ja rakendades need täitevvõimu süsteemis ellu, ehitades Lasnamäed, avades uusi õppehooneid vene keele õpetajate täiendavaks koolitamiseks jne jne jne. „Rahvusliku liikumisega“ hakkasid need tublid seltsimehed tegelema alles 1980. aastate lõpus, kui surve altpoolt ähvardas tekitada sotsiaalse plahvatuse ning kui tajuti ära, et Gorbatšov reaalselt kedagi karistama, vahistama, ametist maha võtma vms ei hakka.

St ma ei taha maha teha või vähendada „rahvuskommunistide“ rolli Eesti iseseisvuse taastamisel – see on reaalne ja täiesti olemas – lihtsalt juhin tähelepanu, et see tegelik ja praktiline „rahvuslik“ asjaajamine tekkis alles siis, kui see oli tõesti lubatuks ja ohutuks muutunud.

Mis puudutab eestikeelsete ohvitseride Eesti NSV-sse suunamist, siis ma tegelikult ei saa aru, mis kavalat või kasulikku rolli see Eesti NSV-s pidi mängima, või milleks see „rahvusliku liikumise“ huvides tegelikult vajalik ja kasulik oli? Eesti soost Nõukogude Armee ohvitserid said üldjuhul oma „koduvabariiki“ teenistusse tulla vaid oma teenistuse lõpuperioodidel kas sõjakomissariaatide süsteemi (sinna oli lihtsalt vaja kohaliku keele oskajaid) või siis kohalikku tsiviilkaitsesüsteemi. Minu arusaamist pidi tingis Eesti soost ohvitseride voo sinna mitte kellegi kaval plaan, vaid ohvitseride endi soov teenistuse lõpus kodumaale naasta, ja seda kahe väga piiratud võimaluse kaudu. Keegi toona ei kujutanud ettegi, et Eesti soost ohvitser oleks võinud saada nt 144. motolaskurdiviisi, 14. õhukaitsediviisi, Balti laevastiku Tallinna või Paldiski mereväebaasi ülemaks või kasvõi Pirita-Kosel paiknenud ehitusvägede poliitkooli ülemaks – ehk ametikohtadele, kus sulle reaalselt allusid sõdurid ja relvad. Mida rajooni sõjakomissar (kelle pea ainus ülesanne on saata kutsealuseid Nõukogude Armee hakklihamasinasse – ja seejuures pea eranditult väljaspoole Eesti NSV-d) või tsiviilkaitsepealik saab teha praktikas „Eesti asja ajamiseks“, sellest mina pole siiani aru saanud.

[ElrikThunderson]

Augustiputši lõim liitus olemasoleva teemaga siin: https://militaar.net/phpBB2/viewtopic.p ... 76#p891776

[Fucs]

Nüüd on luksus pigem selline asi mida kunagi "tasuta" jagati.

Põhimõtteline viga- tasuta ei jagatud toona mitte midagi. Riik andis sulle lihtsalt korteri üürile. Sinu oma võis parimal juhul olla kooperatiivkorter, aga selle eest tuli end hullemini sandiks maksta kui täna.

Erastamisega saadi ju korterid endale?

Erastamine = välja ostmine.
Kortereid sai erastada ehk riigi käest välja osta EVP-de (Erastamisväärtpaber) alamliigi "Rahvakapitali obligatsioon" ja/või raha eest.
https://et.wikipedia.org/wiki/Erastamis ... %A4rtpaber

EVP-sid oli erinevat sorti.
1. Rahvakapitali obligatsioon (töötatud tööaastate eest ENSV-s)

§ 13. Omandusvormid Eesti NSV-s

Omandus Eesti NSV-s esineb järgmistes vormides: Eesti NSV riiklik omandus, kooperatiivsete ning ühiskondlike organisatsioonide ja ühiskondlike liikumiste ning üksikisikute omandus. Eesti NSV seadusandlusega määratud piires on Eesti NSV-s lubatud samuti nii NSV Liidu, teiste liiduvabariikide, välisriikide kui ka nende juriidiliste isikute ja kodanike omandus. Eesti NSV-s on lubatud erinevate omanduste mitmesugused segavormid. Põhilised tootmisvahendid on ühiskondlikus omanduses. Seadusega määratud piires on lubatud väikeeraomandus.
https://www.riigiteataja.ee/akt/24003

Töötatud aastate eest "said tagasi" selle kapitali osa, mida sa nõukogude süsteemis töötades olid panustanud (said panustada ainult) riigiomandisse.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks välja antud hüvitusväärtpaberid.
Kui sinu perelt oli kunagi ära võetud isiklikku vara riigi omandisse (natsionaliseerimine, kollektiviseerimine jms), siis said vara tagasi kui see oli võimalik, või kompenseeriti see väärtpaberites.

Eluruume sai erastada erinevate maksevahenditega, kuid Rahvakapitali obligatsioonid olid mõeldud üksnes eluruumide erastamiseks.

Arvestuskaart anti Eesti Vabariigi alalistele elanikele seisuga 1992. aasta 1. jaanuar ja sellele kanti isikuandmed, isiku poolt töötatud aeg (tööstaaž) riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse alusel ja rahvakapitali obligatsiooni rahaline väärtus. Põllumajandusreformi seaduse alusel kanti tööosakut taotleva isiku arvestuskaardile tööosak ühismajandi varas tööaastates ja rahalises väärtuses.

Arvestuskaarti kasutati riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse § 10 sätestatud maksevahendi – rahvakapitali obligatsiooni väärtuse määramiseks täistööaastates ja nendega ekvivalentsetes elamispinna ruutmeetrites. Arvestuskaart asendas rahvakapitali obligatsiooni eluruumide vahetul omandamisel arvestuskaardi valdaja poolt. Isikule, kes soovis temale määratud rahvakapitali obligatsiooni kasutada muu erastatava riigivara omandamiseks, anti välja rahvakapitali obligatsiooni alusel erastamisväärtpaber.
https://www.ra.ee/wp-content/uploads/20 ... -_2010.pdf

Kui obligatsioone polnud või ei jagunud (oli liiga vähe), siis oli võimalik neid juurde osta nö "mustal turul" turuhinnaga VÕI tasuda puuduv osa rahas.

Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadus

§ 8. Erastatava eluruumi eest tasumise viisid

(1) Eluruumi erastamine toimub rahvakapitali obligatsioonide, õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite, Eesti Vabariigis ametlikult kasutusel oleva valuuta ja vabalt konverteeritava või sellega võrdsustatud välisvaluuta eest.

(2) Sama eluruumi eest võib ostja tasuda kõigi käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud maksevahenditega. Arvelduste korra erinevate maksevahendite kasutamisel kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus.

(3) Eluruumi võib omandada järelmaksuga. Järelmaksu konkreetse tähtaja ja suuruse määrab riigile kuuluvate eluruumide puhul Eesti Vabariigi Valitsus, munitsipaalomandusse kuuluvate eluruumide puhul aga kohaliku omavalitsusüksuse volikogu.

§ 9. Erastamine avaliku enampakkumise korras

(1) Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võib lubada mõnede asustamata eluruumide erastamist avaliku enampakkumise korras (§ 3 4. lõike 2. ja 3. alapunkt), samuti rakendada enampakkumises osalejate suhtes täiendavaid piiranguid (§ 5 3. lõige).

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud loata enampakkumist läbi viia ei tohi, loa andmisest keeldumist ei saa vaidlustada.

§ 10. Rahvakapitali obligatsioonide väljaandmine

(1) Eluruumide erastamiseks antakse Eesti Vabariigi alalistele elanikele seisuga 1992. aasta 1. jaanuar (nende surma korral nende pärijatele) välja rahvakapitali obligatsioonid eluruumi üldpinna ruutmeetrites. Rahvakapitali obligatsioonid antakse arvestusega üks ruutmeeter üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02-E) korteri üldpinda iga täis tööaasta ekvivalendina.

(2) Arvesse võetakse töötamise aeg alates 1945. aasta 1. jaanuarist käesoleval ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil paiknevate tööandjate juures.

.../...

(4) Täiendav rahvakapitali obligatsioon antakse välja endistele eluruumide omanikele (nende surma korral nende pärijatele), kellele kuulunud eluruum lammutati seoses maa äravõtmisega riiklikeks või ühiskondlikeks vajadusteks ja kellele ei hüvitatud selle eluruumi maksumust, ei antud omandusse teist samaväärset ega paigaldatud teise kohta sama eluruumi. Väljaantava täiendava rahvakapitali obligatsiooni suuruse arvutamisel lähtutakse nimetatud elamu või selle osa suurusest kogu elamu üldpinnas.

§ 11. Rahvakapitali obligatsioonide kasutamine

(1) Rahvakapitali obligatsioone võib kinkida vanematele, abikaasale, alanevatele sugulastele, õdedele ja vendadele ning nende alanevatele sugulastele tingimusel, et nad on Eestis alaliselt elanud vähemalt viimased viis aastat.

(2) Eluruumi erastamisel võib kasutada kõigile perekonnaliikmetele väljaantud või kingitud rahvakapitali obligatsioone. Obligatsioonide üleandmise vormistamise korra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus.

(3) Rahvakapitali obligatsioone saab eluruumi erastamiseks kasutada 4 aasta jooksul nende väljaandmisest arvates.

(4) Konkreetse elamu või korteri üldpinna ruutmeeter võrdväärtustatakse erastamisel rahvakapitali obligatsiooni ühikuks võetud korteri üldpinna ruutmeetriga koefitsientide abil, mis määratakse Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras, lähtudes erastatava eluruumi tarbimisväärtust iseloomustavatest kulumise, heakorrataseme ja muudest funktsionaalsetest näitajatest ning asukohast.

(5) Rahvakapitali obligatsiooni väärtuse Eesti Vabariigis ametlikult käibelolevas valuutas ja selle kasutamise muu riigi- või munitsipaalvara erastamiseks määrab Eesti Vabariigi Valitsus kõrgeima riigivõimuorgani poolt kehtestatud korras.

(6) Rahvakapitali obligatsiooni tsiviilkäibes kasutamise korra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus.
https://www.riigiteataja.ee/akt/29003

Eluruumide erastamise seadus

§ 10. Rahvakapitali obligatsioonide väljaandmine
....
Üks tööaasta on ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02-E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga. Ühe tööaasta arvestuslik väärtus on 300 krooni.
...
https://www.riigiteataja.ee/akt/12967812

Minu puhul siis näiteks 44 m2 korter maksis erastamisel 13 200 EEK-i. Rahvakapitali obligatsiooni 1 aasta = 300 EEK ja vaja oleks läinud 44 tööaastat.
Mina olin selleks ajaks töötanud 8 aastat ja naine ka 8 aastat, kokku 16 aastat. Puudu jäi 28 tööaastat ehk 8 400 EEK. Nüüd kuidas keegi sai, kas sai kusagilt neid tööaasta osakuid juurde (keegi lähisugulane kinkis puhtast heatahtest, või ostsid turult kui oli saada), või tuli maksta rahas.

See siis puudutab neid, kellel oli mingi võimalus eluruume ära erastada ehk välja osta.
Aga mitte kõikidel polnud seda võimalust antud.

Ühel hetkel juhtus see, et need, kellele ühel hetkel anti teada, et nad ei saagi oma elamispinda erastada, neil polnud nende "rahvakapitali obligatsioonidega" muud sisuliselt teha, kui maha müüa neile, kes said neid oma (erinevate - uusärikad leidsid võimalusi erastada ka mitu korterit) eluruumide erastamiseks kasutada. Aga turuhind ei olnud 1 aasta = 300 EEK. 1 aasta turuhind oli alguses seal 20-40 sendi vahel. Mida rohkem hakkas inimesi oma kasutuid obligatsioone maha müüma, seda odavamaks läksid turul ostu-müügihinnad ja keskmine 1 aasta hind ja vajus lõpuks ka sinna 10 sendi tasemele.

Ühel hetkel oli ka hind 20 senti 1 aasta eest kõva tõus

Suur hinnatõus on alanud EVP-turul, kus hinnad tõusevad mitu protsenti päevas ja on saavutanud sellise taseme, mida pole ammu enam olnud (kõrgeim müügihind 0,2 kr).
https://www.aripaev.ee/uudised/1996/04/ ... ind-touseb

Uusärikad ostsid kokku obligatsioone 20...40 senti aasta ja otsisid lihtsameelseid ja rumalaid (üks tavaline homo soveticus ei jaganud kapitalismist ja ärist mitte halligi), aga ka muid kõikvõimalikke viise elamispindade omandamiseks (sh "lehmalellepoegadele tagastamiseks" sobilikke isikuid ja objekte) enne erastamist, et saaks neid siis hiljem obligatsioonide eest poolmuidu osta. See on pikk ja keeruline teema, ei hakka täpsemalt nüanssidel peatuma.

Järgnevalt analüüsime, millised olid majanduslikud võimalused soetada kinnisvaraturult endale uus eluase. Teeme seda võrdlevalt ehk võrdleme sundüürnikku hüpoteetilise isikuga, kel õnnestus enda korter EVPde eest erastada. Valime võrdluse aluseks isiku (või leibkonna), kes omas 12 000 EVP-krooni. See võimaldas erastada ühe korteri suurusega 40 m 2 (arvestades, et 1 m2 = 300 krooni).

Lisaks tuleb arvestada, et tegelikult oli turuhind kõrgem kui 1 m 2 = 300 krooni, isegi väikelinnades oli 1995. aastal keskmine turuhind ligikaudu 1000 krooni/m2 , suuremates linnades ja Tallinna äärelinnas ligikaudu 2000 krooni/m2 . Seega turult korterit ostes pidi tasuma rohkem, kui seda EVPde eest erastades, juba ainuüksi sellest erinevusest tekkis kahju sundüürnikele, kes selle valiku kasuks pidid otsustama, oluline majanduslik kahju.

Järgnevalt analüüsime, kui palju kaotas sundüürnik võrreldes isikuga, kellel oli võimalik EVPd kasutada oma korteri erastamiseks. Kõigepealt teeme arvutused EVPdega korteri erastanud isiku vaates ning seejärel vaatame sundüürniku võimalusi. Võtame arvestuse aluseks ruutmeetri hinna 1 m2 = 1000 krooni. Joonisel 5.2 näidatud kinnisvara hindade dünaamika alusel saab järeldada, et keskmiselt võis sellise korteri turuhind kasvada 2006. aastaks 1000 kroonilt 5000 kroonile 1 m2 kohta ehk 40 m2 suurusega korteri koguväärtus 40 000 kroonilt 200 000 kroonile.

Kuid arvestades korteri EVPdega erastamisel kehtinud turuhinnast madalamat ruutmeetri hinda (1 m2 = 300 krooni) ja lähtudes meie valitud hüpoteetilise isiku kasutuses olnud 12 000 EVP-kroonist, kasvas EVP-kroonidega soetatud vara väärtus ligikaudu 10 aastaga 12 000 kroonilt 200 000 kroonile. Seega meie vaadeldav korteri erastanud isik sai omandireformi tulemusel vara omanikuks, mille väärtus kasvas aastatega 200 000 krooni tasemele.

Vähetähtis pole ka asjaolu, et 1990ndatel oli EVP turuhind valdavalt tasemel 1 EVP-kroon = 0,2 krooni (joonis 5.3). Kuna sundüürnikel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, siis võisid nad EVPsid ühe alternatiivina kasutada kinnisvaraturult eluruumi soetamiseks, kuna turg 1990ndate keskpaigas toimis arvestataval määral. Ehk kui neil EVPsid muul moel ei õnnestunud realiseerida, oli võimalik need turul maha müüa. EVP turuhinna dünaamikat on näidatud joonisel 5.3. EVPde hind püsis 1990ndatel allpool 0,4 krooni, perioodil 1995–1997 0,2 krooni tasemel.

EVPde madal hind 1990ndatel asetas sundüürnikud teistega võrreldes veelgi halvemasse olukorda, suurendades täiendavalt EVPdega eluruumi erastamise suhtelist tasuvust. Ehk lihtsustatult: kui turul oleks olnud müügis vara väärtusega 100 krooni, siis sundüürnik oleks pidanud EVP madala turuhinna tõttu selle soetamiseks müüma 500 EVP-krooni. Samas teistel, kellel oli võimalus oma korter EVPde eest erastada, võis tekkida võimalus see osta turuhinnast mitu korda soodsamalt (nt 30 EVP-krooni eest), st kasutades selleks 500 EVP-krooni asemel 30 EVP-krooni.

Eelnev tähendab sisuliselt seda, et kui sundüürnik soovis turult osta samaväärset korterit nagu kirjeldatud eespool (40 m2 , oletame, et turul pakuti sellist korterit), siis oleks ta saanud oma 12 000 EVPd maha müüa kursiga 1 EVP-kroon = 0,2 krooni, mille eest sai ta vastu 2400 krooni ja korteri ostuks pidi ise juurde leidma 37 600 krooni. Arvestades, et korteri väärtus kasvas ligi 10 aastaga 200 000 euro juurde, saab seda pidada tagantjärgi väga heaks ostuks. Kuid sundüürnik pidi sellise varakasvu saavutamiseks ise leidma rahalised vahendid, et teha algne investeering, kirjeldatud näites ligikaudu kümnekordse keskmise kuupalga ulatuses. Arvestades elatustaset 1990ndatel ning sellest tulenevat madalat säästmiskalduvust, lisaks veel kõrgeid eluasemelaenude intressimäärasid (üle 10%), oli selle majanduslik kättesaadavus küsitav.
https://www.fin.ee/sites/default/files/ ... EESTIS.pdf

Seega need kellel ei olnud võimalust oma eluruumi erastada, neist paljud ilmselt lükkasid ka oma pereplaneerimise kaugemasse tulevikku.
Ma praegu jään allika võlgu, pole aega otsida ka hetkel, aga meelde on jäänud, et selliseid peresid/leibkondi oli kokku vist ca 200 000.

[Lemet]

Praeguse teema raames väheoluline. Oma valdusse sai tasuta küll, aga selle "tasuta" eest saadi ka nõukogudeaegset palka ja elati nõukogudeaegses olmes.

Selles see point ongi, et enda valdusesse ei saadud omandi.mõttes tuhkagi, lihtsalt lubati sul riigi korteris üürilisena elada. Ja kui riik leidis, et sinu korterit on rohkem vaja Krasnojarskist või Kamtšatkalt pärit sillainsenerile, siis võisid oma kodinad kokku korjata ning suunduda sulle asenduseks leitud pinnale. Jutt nõuka ajal tasuta jagatud korteritest mida siin eespool väideti, ei vasta vähimalgi määral tõele.

[Kriku]

Praeguse teema raames väheoluline. Oma valdusse sai tasuta küll, aga selle "tasuta" eest saadi ka nõukogudeaegset palka ja elati nõukogudeaegses olmes.

Selles see point ongi, et enda valdusesse ei saadud omandi.mõttes tuhkagi, lihtsalt lubati sul riigi korteris üürilisena elada. Ja kui riik leidis, et sinu korterit on rohkem vaja Krasnojarskist või Kamtšatkalt pärit sillainsenerile, siis võisid oma kodinad kokku korjata ning suunduda sulle asenduseks leitud pinnale.

Palju seda tegelikkuses ette tuli? Minu teada oli see rohkem teoreetiline võimalus.

Nõukogude ajal ka korterite tsiviilkäive mingil määral eksisteeris. Lehed olid täis kuulutusi "vahetan 3-toalise kõigi mugavustega korteri 2-toalise kõigi mugavustega korteri vastu + kompensats." See kompensats oli muidugi sügavalt ebaseaduslik, aga tegelikkuses toimis.

[Lemet]

Palju seda tegelikkuses ette tuli? Minu teada oli see rohkem teoreetiline võimalus.

Asi pole selles kas tuli või mitte, vaid selles, et PÕHIMÕTTELISELT EI TOIMUNUD NÕUKOGUDE AJAL MINGIT TASUTA KORTERITE JAGAMIST!!!!

Krt, raiuge see lihtne fakt ometi kord endale pähe.

[maksipoiss]

Olid ka kortermajad kus korterid olid eraomandis, kooperatiivid.

[Lemet]

Olid ka kortermajad kus korterid olid eraomandis, kooperatiivid.

Jah, aga nende eest tuli üpris jõhkralt maksta. Protsentuaslselt palgast täiedti võrreldavalt tänase pangalaenuga ja sama kaua. Pluss veel see et kopaka soetamine oli samuti üpris rangelt reglamenteeritud.

[Kriku]

Palju seda tegelikkuses ette tuli? Minu teada oli see rohkem teoreetiline võimalus.

Asi pole selles kas tuli või mitte, vaid selles, et PÕHIMÕTTELISELT EI TOIMUNUD NÕUKOGUDE AJAL MINGIT TASUTA KORTERITE JAGAMIST!!!!

Krt, raiuge see lihtne fakt ometi kord endale pähe.

Mis sa kisad? Demograafiasse ei puutunud see mitte üks kopik.

[maksipoiss]

Olid ka kortermajad kus korterid olid eraomandis, kooperatiivid.

Jah, aga nende eest tuli üpris jõhkralt maksta. Protsentuaslselt palgast täiedti võrreldavalt tänase pangalaenuga ja sama kaua. Pluss veel see et kopaka soetamine oli samuti üpris rangelt reglamenteeritud.

Vanemad ostsidki (kombineerituna mingi hookuspookusega, mis sisaldas oma vana korteri ja tädi korteri vahetamist ) järelturult mingi parmuperekonna käest.

[andrus]

Nomenklatuuri pidulaud: ENSV tippkommunistid nautisid läänelikke hõrgutisi
https://novaator.err.ee/1609166512/nome ... -horgutisi

Siin räägitakse küll korterite saamisest ja hilisemast erastamisest.

[Lemet]

Siin räägitakse küll korterite saamisest ja hilisemast erastamisest

Täpselt nii, korter eraldati ametipositsioonile vastavalt, kui amet otsa sai, tuli ka korter järgmisele ametipostile üle anda. Samuti ka suvila. Lihtsalt aegade muutudes said parasjagu toona neis korterites elanud seltsimehed võimaluse need eluruumid endale erastada.

[andrus]

Näiteks kirjutab Kraft nördimusega, kuidas ta pidi ministrina edasi elama korteris, mis anti talle eelmisel ametikohal – õmblusvabriku direktorina, samas kui "teised ministrid said, küll Tina tänavale, küll mujale"

[kaupo51]

Olid ka kortermajad kus korterid olid eraomandis, kooperatiivid.

Jah, aga nende eest tuli üpris jõhkralt maksta. Protsentuaslselt palgast täiedti võrreldavalt tänase pangalaenuga ja sama kaua. Pluss veel see et kopaka soetamine oli samuti üpris rangelt reglamenteeritud.

Minu lapsepõlv möödus pealinna koperatiivkorteris. Eriprojekti järgi ehitatud maja, millesse sai korteri ka maja arhitekt. Koperatiivi lõid vanemate töökoht ja üks teine riiklik institutsioon. Elama asusid siis nende kahe töökohaga seotud elanikud. Järelmaks oli 15 aastat. Põhimõtteliselt nagu tänane pangalaen. Ilmselt ka rahaliselt sama koormav kui tänane pangalaen. Kui see makstud sai, siis läks kergemaks.

[Kapten Trumm]

Näiteks kirjutab Kraft nördimusega, kuidas ta pidi ministrina edasi elama korteris, mis anti talle eelmisel ametikohal – õmblusvabriku direktorina, samas kui "teised ministrid said, küll Tina tänavale, küll mujale"

Just just - üks (kiuslikult välja otsitud) erand ongi see, mis reegli defineerib