Gulagi pärijatest Mordva kolooniad on üle elanud ka Nõukogude Liidu enda ja teevad diktaator Vladimir Putini ajal läbi tõelist „renessanssi“. Viimastel nädalatel on maailmameedias tähelepanu saanud Zubovo-Poljanski rajoonis, mis sisuliselt Stalini ajal oligi üks suur vangilaager, Javassi alevikus asuv IK-10. See on üks Venemaa kõige karmimaid kinnipidamisasutusi, kuhu saadetakse neid, kes on mõistetud eluks ajaks vangi, või eriti ohtlikke kurjategijaid. See vangla oli juba enne Ukraina sõda kurikuulsus ränkade tingimuste tõttu: niisked betoonkambrid, täielik ükskõiksus kinnipeetavate tervise suhtes, lokkav tuberkuloos ja süstemaatiline piinamine. 2023. aastast hakati sinna hulgaliselt viima Ukraina sõjavange ja okupeeritud aladelt röövitud tsiviilisikuid.
Vangide sõnul kujutab IK-10 endast süsteemset, igapäevast ja peenelt organiseeritud piinamistehast, kus ellujäämine nõuab suurt vastupidavust – nii füüsilist kui ka vaimset. Vangide saabumine kolooniasse algab „vastuvõtuga“, mis on sisuliselt füüsilise ja psüühilise murdmise rituaal. Vangid aetakse kummargil läbi kahelt poolt vormikandjate ja teenistuskoertega ääristatud koridori, mille jooksul neid piinatakse elektrišokiaparaatidega, pekstakse ja lastakse koertel pureda.
Päevad koloonias kulgevad äärmusliku jälgimise ja surve all: vangidel on keelatud eriloata istuda, liikuda või isegi aknast välja vaadata. Neid sunnitakse seisma kuni 16 tundi järjest liikumatult ja vaikides. Paljudel lähevad jalad seismisest nii paiste, et tekivad haavad ning jäsemeid on tulnud isegi amputeerida. Vange sunnitakse laulma Venemaa föderatsiooni hümni – mõnel päeval kuni kümme korda – ning vähimgi „viga“ võib lõppeda ränga peksmisega. Üks endine vang on kirjeldanud, kuidas nad pidid karistuseks istuma spagaadis ja samal ajal vahtis neid lõrisev teenistuskoer, keda iga hetk võidi neile kallale ässitada. Seda viimast teevad valvurid sageli ning lasevad koertel kinnipeetavaid rängalt pureda.
Eriline koht selles piinamissüsteemis kuulub vangla meditsiinitöötajatele, kelle roll ei ole tervise eest hoolitseda, vaid piinu võimendada. Mitmed sõjavangid on rääkinud Doktor Kurjast, kelle isik on meedias tuvastatud kui koloonia meedik Ilja Sorokin. Tema töömeetod polnud tervisehädade diagnoosimine ja ravi, vaid elektrilöökidega piinamine. Kui keegi julges kurta valu üle või paluda ravimit, sai ta esmalt elektrilöögi, näiteks otse valutavasse kohta, olgu see hammas või liiges, ja seejärel pilkava vastuse „Ravimeid täna pole“. Mõned vangid on meenutanud, et Sorokin liitus mõnigi kord valvuritega, et osaleda piinamistes. Kui Sorokin 2024. aasta lõpus rindele läks, asus tema kohale naismeditsiinitöötaja, keda vangid kutsusid Doktor Kurja emaks, ja tema empaatiavõime oli Sorokini omast veelgi väiksem. Arstiabi anti vaid eluohtlikes olukordades, et inimesi elus hoida ja et neid saaks edasi piinata.
[Inimõiguslane ja Putini-Vene vanglasüsteemis toimuvate rikkumiste paljastamisega tegeleva organisatsiooni Gulagu.net asutaja Vladimir] Ossetškin rõhutab, et alates 2012. aastast, kui Putin naasis pärast Medvedevit Kremli, alustati Venemaal sihiteadlikult nõukogudeaegse repressiivaparaadi taaselustamist. Tema sõnul riputati vanglasüsteemi asutustes taas seinale NKVD ja Gulagi ametnike portreed, mille kaudu süstiti töötajatesse uhkust vana koolkonna julmuse üle. Samal ajal taastati piinamispraktikad, mida nõukogude ajal peeti normiks, ning vangide seas loodi ulatuslikud informaatorite ja piinajate võrgustikud, et murda igasugune vastupanu või võimalus, et info vanglamüüride vahel toimuvast võiks vanglast välja jõuda. Tegemist ei ole üksikute juhtumitega, vaid süsteemse strateegiaga Gulagi taaselustamiseks.
Selle süsteemi võtmeelemendiks nimetab Ossetškin nn hübriidset kontrolli, kus riiklikud organid – FSB ja FSIN – tegutsevad käsikäes Venemaa kriminaalse maailmaga, et vanglates eos maha suruda kõik vastuhakud ja vanglaid paremini kontrollida. Ta toob näiteks Oleg Semakini, hüüdnimega Eva, Vene kuritegeliku autoriteedi ehk nn varga seaduses, kes töötabki FSB heaks. „Tema ülesanne on anda heakskiit või keelata vangide kollektiivseid proteste ja näljastreike. Vastutasuks saab ta endale paremaid elamistingimusi ja meditsiinilist abi. See on süsteemne mehhanism, kus Vene kuritegelik maailm on FSB kontrolli all ja töötab nende kasuks,“ räägib Ossetškin.
Ossetškini sõnul osalevad kriminaalkurjategijad nagu ka Stalini Gulagis teiste vangide „murdmisprotsessis“. Ta rääkis, et seksuaalvägivald Vene vanglasüsteemis, sealhulgas kurikuulsas Mordva IK-10 koloonias, on teadlikult üles ehitatud ja süsteemne osa vangide alandamise ja murdmise mehhanismist. „Vägistamised ei ole seal juhuslikud, need on metoodiline tööriist, mida julgeolekustruktuurid – FSB ja FSIN – kasutavad vangide vaimu murdmiseks ja nende üle kontrolli saavutamiseks,“ ütles Ossetškin. Tema kinnitusel teevad seda FSB ja vangla juhtide tellimusel kriminaalkurjategijad. Ossetškin rõhutab, et tegemist ei ole mingite vangla-siseste rikkumistega, vaid inimsusvastaste kuritegudega, mille kohta ta on oma meeskonnaga kogunud kümneid tunnistusi ja visuaalseid tõendeid ning andnud need üle rahvusvahelistele organisatsioonidele, sealhulgas ÜRO-le ja rahvusvahelisele kriminaalkohtule.
Tema sõnul on Mordva kolooniad sisuliselt orjatöölaagrid. Töötamine toimub vanglas asuvates niinimetatud tööstustsoonides, mis on muutunud FSIN-i ja kohalike Mordva ametnike jaoks kasumit tootvateks ärideks. Ossetškin toob esile, et tegemist ei ole taas mitte üksikute kuritarvitustega, vaid tervele süsteemile rajatud ärimudeliga, kus kinnipeetavate tööd kasutatakse ära maksimaalselt ja ilma igasuguste õiguste või kaitseta. „Vangid töötavad 14–15 tundi päevas, neile pandud norme ei ole võimalik täita, neid sunnitakse kahe vahetuse kaupa tööle. Kui keegi püüab normide täitmist või karistust vaidlustada, järgnevad peksmised ja piinamised. Nad on orjad, neil pole mingeid õigusi,“ märgib ta.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120407695 ... uele-elule
