Kapten Trumm kirjutas: ↑05 Sept, 2025 10:18
Minu teada ei ole USAs sellist süsteemi - ülikoolide ohvitserikursustelt tulnud ohvitserid teenivad nii kaua kui tahavad/saavad ja West Pointi õpingute järel pead 5 aastat teenima (põhimõtteliselt maksavad ka oma hariduse kinni), pärast seda võid minema minna.
Valesti tead siis. USA-s on kahte sorti ohvitsere - need, kes on karjääriohvitserid ja tahavad sõjaväega end siduda kogu eluks ja on need, kes tahavad natukeseks. Palju see kohustus on, on teine küsimus. West Pointi ei lähe see, kes plaanib 5a olla. Eestis on see mittekarjäärisüsteem kasutamata,teatud kohtadel on tõesti ka reservväelasi, kuid üsna vähe ja need on seotud suurte piirangutega. USA-s ja GB-s saab mittekarjääriohvitser õppida isegi hävituslennuki piloodiks, tõsi, auastmed on piiratud tavaliselt kapteniga.
Ehk siis kokkuvõtvalt - meist palju rikkam USA on personali osas palju paindlikum kui vaene Eesti. Aga noh, elu annab arutust ning KV personali suurendamine sunnib ka meid leiutama ja tänasest mugavustsoonist väljuma.
Alaril on õigus, peaaegu kõik, mida sa siin kirjutad, Trumm, on täiesti vale.
Võib iseenesest olla õige, et paljud West Pointi (või ka USA õhuväe ja mereväe väeliigi akadeemiasse) astujad tahavadki kroonus väga pikka karjääri teha, ja paljud teevadki. Aga enamus siiski ei tee, ja siin pole numbrid väga erinevad võrreldes nende ohvitseridega, kes on süsteemi sisenenud ROTC süsteemi kaudu. Täpseid ja värskeid uuringuid ma ei leidnud, kuid üldiselt näitas põhjalikum googeldamine ja Chat-GPT-ine, et väeliigi akadeemia kaudu teenistusse tulijatest keskmiselt vaid 30 või 40% teenivad ära 20 aastat (mis on eelduseks kaitseväelase pensioni saamiseks). ROTC kohordil on see protsent pisut madalam, nii 30% kandis, aga see pole karjuvalt madalam osakaal. On olnud ka perioode, huvitaval kombel näiteks 1980. aastate II pooles, mil USA relvajõud olid tänasega võrreldes märksa suuremad, kus ROTC lõpetajate teenistuses püsimise hulk (retention rate) oli kõrgem, väeliigi akadeemia lõpetajatel.
St paljud West Pointi astujad võivad tõesti alguses mõelda, et teenivad 20-30 aastat ning täiskoloneli või kindralini välja, aga elu teeb oma korrektiive. Karjääripüramiidil ülesse poole ronides niikuinii kõigile kohti ei jagu (kuid sellisel juhul peaksid just ROTC lõpetajad olema need, kes tippu välja eriti ei jõua). Paljudele ei pruugi tegelik kroonuteenistus siiski nii väga meeldida, kui alguses eemalt tundub. Ja mis eriti West Pointi puhul oluline – kuna sellesse kooli on väga kõrge konkurss, siis on sealsed lõpetajad üldiselt kõvasti üle keskmiste vaimsete võimetega ning seetõttu tsiviiltööjõuturul n-ö universaalsete juhtidena väga-väga kõrges hinnas koos vastavate palkadega, millega relvajõud kunagi konkureerima ei hakka.
Mis ROTC-d puudutab, siis selle kaudu siseneb nooremohvitserina teenistusse valdav enamik ehk u 75-80% USA relvajõudude ohvitseridest. Kolm väeliigi akadeemiat (no okei, neli, kui Coast Guard’i ja selle akadeemiat kah väeliigiks lugeda) annavad vaid u 20-25%. On tõsi, et kolonelist/mereväekaptenist alates on väeliigi akadeemia vilistlasi kõvasti rohkem, kuid ka siin on nende protsent viimasel ajal hakanud lähenema 50-le.
Oluline on see, et tegelikult USA relvajõudude ja väeliikide karjäärimudelid tegelikult ei planeeri väeliigi lõpetajate vs ROTC karjääre olemuslikult kuidagi teistmoodi, vaid asjalikul ja tublil ROTC lõpetajal pole tegelikult mingeid takistusi või west pointeriga suuremad barjääre tippu jõudmiseks. Lihtsalt süsteem ongi niimoodi ülesse ehitatud, et relvajõud tahavad mitte saada väeliigi akadeemiast n-ö valmis ohvitseri, vaid tahavad nii väeliigi akadeemiatest kui ka ROTC-st saada lõpetatud kõrgharidusega inimesi, kellel on tänu akadeemias õppisele või ROTC „suvekoolidele“ piisavad eelteadmised ohvitseri elukutsest. Kuid spetsialiseerumine, konkreetse relvaliigi nooremohvitseri kutseoskused, st alus üldse rühmaülemana või spetsialistina teenistuse alustamiseks antakse nende akadeemiate ja ülikoolide järel veel eraldi täiendkursustel nii akadeemiate kui ROTC lõpetajatele.
Praktikas pidi olema asi niimoodi, et väeliigi akadeemia lõpetajatel on teenistuse alguses maksimaalselt 1-2 aastat mingi kaudne eelis seeläbi, et nad on n-ö kroonu rutiinidega oma väeliigi akadeemias rohkem kokku puutunud kui ROTC mehed ja naised. Aga üldiselt pidid viimased selle esimese aasta-kahega vahe tasa tegema, ning seejärel neil „kvaliteedis“ ja edasijõudmises enam vahet pole. See, kui palju ROTC mehi ja naisi on viimaste aastakümnete jooksul jõudnud nelja kindralitärnini, või tihti ka ühendstaabiülemate komitee esimeheks ehk USA KVJ-iks, kinnitab seda teooriat väga hästi.
Absoluutselt ei vasta tõele ka väide, et ROTC kaudu sisenenud sõjaväelendur ei jõua USA-s kaugemale kui kapteni auastmeni (UK kohta ei tea, seal äkki tõesti ongi nii). Mõned juhuslikult leitud esimsed ilmekad näited: USA tänane KVJ kindral Caine on ROTC kaudu ohvitseriks saanud endine hävituslendur. USA Vaikse ja India ookeani väejuhatuse ehk USINDOPACOM-i ülem admiral Paparo on ROTC kaudu süsteemi sisenenud endine mereväelendur.
Ka teenistuse alustamise ja n-ö esimese „tegevteenistuslepingu“ tingimused on akadeemiate vs ROTC ohvitseridel tegelikult üsna sarnased. Näiteks USA maaväes sõlmitakse nii West Pointi lõpetajatega kui ka ROTC meeste-naistega täna esimene kohustuslik teenistusleping kokku 8 aastaks. Väike vahe on vaid selles, et West Pointi lõpetaja on kohustatud sellest kaheksast aastast tegevteenistuses olema 5 aastat ning seejärel veel 3 aastat reservis. ROTC lõpetajatel võib tegevteenistuse kohustus olla tihti pisut lühem kui 5 aastat ning reservis või National Guardis olemise kohustus selle võrra pikem – aga kokku ikkagi esmalt 8 aastat. Ja see aastate vahe ei tulene üldiselt millestki muust, kui sellest, kui suure osa ülikooliõpingutest riik kinni on maksnud. West Pointi lõpetajatel on nii haridus kui ka kogu õppimise aegne olme (majutus, toit jne) täiesti tasuta, ROTC ohvitseride puhul makstakse kinni kas osa või kõik õppemaksud, kuid mitte õppimisega kaasnevad muid kulusid. Sellest ka erinevused tegevteenistuse pikkuse kohustuses.
Kui nüüd otsaga Eesti juurde tagasi tulla, siis iseenesest olen ma täiesti nõus, et me peame hakkama mõtlema viiside peale, kuidas ohvitsere teistmoodi ja rohkem leida, eriti neid, kes tahaksid tulla lühemateks tähtaegadeks, kui 20 aastat. Aga USA süsteemi pole antud juhul eriti mõtet ega võimalik Eestisse üle hakata kandma, sest USA puhul mõjutab kogu seda värki üks väga oluline asi, mida Eestis sama hästi kui pole – kõrghariduse väga-väga kõrge hind. Üks aasta õppimist heas või väga heas USA ülikoolis võib õppijale (või siis tema vanematele) minna maksma keskeltläbi 60 000 dollarit või isegi rohkem aastas, mis on umbes sama palju, kui USA-s keskmine aastapalk. Eestis seevastu on kõrgharidus „tasuta“, või kui ka on õppemaks, siis on see USA-ga võrreldes sümboolse suurusega.
See ongi üks asi, mis ajab palju väga säravaid noori õppima USA väeliigi akadeemiatesse (saad täiesti tasuta väga hea hariduse ning soovi korral võid sisuliselt 5 aasta pärast „uut elu“ alustada) ja ROTC-sse. USA relvajõududele tagab selline süsteem iseenesest päris hea kvaliteediga ohvitserikorpuse. Ja tihti hakkavad just kõrgharidusega seotud kulud mõjutama ka ohvitseride edasist teenistuses püsimist, sest teatud rohkemate teenistusaastate korral on võimalik nn G.I. Billi kaudu lasta kinni maksta ka oma laste kõrgharidus. St võib juhtuda, et inimene ise enam nii väga teenida ei tahakski, aga kui on valmis nikerdatud mitu last ja soov need kõik ülikooli saata, siis ollakse teenistuses ikkagi edasi.
Nii et puhtalt Eesti Kaitseväe vaatest vaadatuna poleks üldse paha, kui meil oleks kah ülikoolides röögatud õppemaksud (tänasega võrreldes). Iseasi, kes see ülejäänud ühiskonnale, sotsiaalsele mobiilsusele jms väga hea oleks.
