Kultuuriväärtuste kaitse relvakonflikti korral.

[Arnold]

Ühe külaelektriku "arheoloogiahuvi" tekitab siin kõrvalteemas vana äraleierdatud arutelu, kus kõigi jutustajate positsioonid on juba aastaid teada ja midagi teineteisele tõestada ei õnnestu - seega vähe villa ses rügamises.
Aga me peaksime endid vaatama suurema pildi osana! Kultuuriväärtuste salakaubandus on jõudsalt astunud narkootikumide ja relvade salakaubandusele kandadele, üheks otseseks põhjuseks ka sõjategevus inimkonna kultuuri "hällides". Paari aasta eest toimus Tallinnas esinduslik rahvusvaheline konverents "Kultuuriväärtuste kaitse relvakonflikti korral..." Leidsin tõlgitud materjalid ja tundub, et militaarnetis pole sellest veel kirjutatud? (vähemalt ei leidnud otsinguga ) Aga lugeda tasub, eriti neil, kes lõunapool sõda pidamas käivad.
Endale jättis kustumatu mulje merejalaväe reservkoloneli Matthew Bogdanos´e esinemine - (eks)sõjaväelase kohta harjumatult intelligentne tüüp Aga mitu teist ettekannet väärivad samavõrd lugemist!


Kultuuriväärtuste salakaubandus ei leia kunagi samasugust tähelepanu ja ressursse nagu terrorism,
narkootikumid, inimkaubandus või vägivaldne tänavakuritegevus. Aga see väärib vähemalt samas
nimekirjas olemist. Nii valitsuskoridorides, politseiringkondade peakorterites ja meedia uudistetoimetustes
kui teaduskondade kuluaarides, muuseumide nõupidamissaalides ja Madisoni avenüü galeriides
peab sellele kultuurilisele katastroofile vastu astuma ning selle üle õiglaselt ja ausalt arutlema, ilma
salavihata, erapooletult. Me peame paljastama ebaseadusliku kaubitsemisega tegelejad, sest nad on
kurjategijad.
Minu esimesel missioonil Iraagis oli meie ülesanne tabada ebaseaduslikke relvi ning terroristide
võrgustikke. Minu otsust laiendada missiooni Iraagi Muuseumi rüüstamise uurimisele ning varastatud
muististe otsimisele käsitlesid paljud kui kõrvalist meelelahutust. Mul on kahju, et ma selle kõrvalise
meelelahutusega veelgi põhjalikumalt ei tegelenud.
M.Bogdanos

http://www.muinsuskaitse.ee/failid/157_ ... nvents.pdf

[Westland]

Ei usu,et situatsioonides kui on kaalul elu või surm,keegi kultuuriväärtuse päästmise nimel päästikule vajutamata jätaks.Kirjutati sellest ju ka esimeses sõnavõtus.Samas tuleb neid väärtusi kaitsta enda sõjaväelaste ja ka kohalike marodööride eest.Raskeks läheb :?Prioriteet see kindlasti ei ole.
Kas Eestis on olemas konkreetne plaan ,mida teha muuseumides ning hoidlates asuva varaga agressiooni puhul?

[Karuke]

Midagi ikka teha saab.
Ei tasu näiteks Tallinna vanalinna põhiliseks vastupanukeskuseks valida

[Arnold]

Ei usu,et situatsioonides kui on kaalul elu või surm,keegi kultuuriväärtuse päästmise nimel päästikule vajutamata jätaks.Kirjutati sellest ju ka esimeses sõnavõtus.

Jah, ja sealt pärineb ka see tsitaat: ˝Me peame austama mälestisi, kuivõrd sõda seda lubab. Kui me peame valima kuulsa hoone hävitamise
ja oma meeste ohverdamise vahel, siis meie meeste elud tähendavad lõpmatult enam ning hooned
peavad kaduma. Ent valik ei ole alati nii selgepiiriline. Paljudel juhtudel saab mälestisi säästa ilma
lahingutegevust kahjustamata. Miski ei saa sõjalise vajaduse vastu, kuid sageli kasutatakse seda
väljendit seal, kus oleks õigem rääkida sõjalisest või isegi isiklikust mugavusest.˝
Kindral Eisenhower 29. detsembril 1943.
Kõige jõhkramaks selliseks näiteks on Monte Cassino kloostri hävitamine.
http://en.wikipedia.org/wiki/Monte_Cassino
Aga pole ka imestada - Pattonile näidati Sitsiilias roomaaegset templit, mispeale mees küsis imestunult, et kuna me selle nii ära oleme lõhkuda jõudnud

Kas Eestis on olemas konkreetne plaan ,mida teha muuseumides ning hoidlates asuva varaga agressiooni puhul?

Loe Eesti ettekandja teksti ja kõrvale on hea võrdluseks Soome ettekanne läbi lugeda.

[Westland]

Lugesin läbi.Ilus ümmargune jutt kaitse-ja kultuuriministeeriumi vahel sõlmitud koostöömemorandumist.Praktilist osa sellest hakkab kordineerima Kult.min. ja kõik.Ei midagi konkreetset.Võibolla ei peakski...riigisaladus?Olen ikkagi pisut skeptiline,kas reaalses olukorras selle konventsiooni täitmine toimib.Üks asi on jah,et volitatud isik toimetab mündid kokkulepitud kindlasse kohta aga hooned?See eeldab ,et iga sõjaväelane tunneb okupeeritava riigi mälestisi,arhidektuuri,ajalugu jne.Meie oludes peaks siis agressor teadma,et Olev Siinmaa funkstiilis elamu,mis on küll sarnane tänapäevaste ehitistega,on kultuuriväärtus.Ulme..
Aga hea katse paremuse poole sellegi poolest.

[Mõmps]

Kuidas Cicero ütleski seaduse ja sõja kohta... Jah üks asi on seadused ja nende olemasolu, teine nende täitmine. Meie kompaniiülem ütles umbes midagi sellist " Sõja ajal kaitseme oma kultuuriväärtusi, kuid kui mõne kiriku tornis on vaenlase snaiper, kes tulistab minu mehi siis annan ma käsu avada tuli " Sama asi ka sõjavangide hukkamise või sandistamisega, kompül ütles selle kohta " Me järgime kõiki sõjaaja seadusi, kuid kui ma leian mõne oma võitleja, kellel vaenlane on pärast vangilangemist silmad välja torganud, siis ma luban teile, et ka vaenlase vangid ei leia mingit halastust"
Me ju kõik teame, millisest riigist lähtub Eestile kõige suurem sõjaline oht, ja me teame ka seda, kuidas "seal" vastase kultuuriväärtustesse suhtutakse. Isegi "kultuursete" riikide sõjakäigud toovad kaasa hävingu kultuuriväärtustele. Usa on ju (suht) kultuurne ja arenenud riik, kuid peale Iraaki tungimist tassiti sealt vist ju paljud (enamus ?) muuseumides hoitavaid varasid laiali.

Meie oludes peaks siis agressor teadma,et Olev Siinmaa funkstiilis elamu,mis on küll sarnane tänapäevaste ehitistega,on kultuuriväärtus.Ulme..

Võibolla isegi parem kui ei tea, juhul kui röövvallutajad taganema lüüakse ei oska nad nimme kultuuriväärtusi lõhkuda-hävitada. Näiteks nagu see mälestuskivi- või märk, mis asub vormsil? (sellest juttu ehitiste foorumis, ausammaste teemas) "vabastajad" ei saanud kivil olevast tekstis aru, kohalikud ütlesid, et tegemist uppunud kalurite mälestusmärgiga, nii too mälestusmärk lõhkumata jäigi, tänu "vabastajate" harimatusele.
Ei saa me loota vallutajate suuremeelsusele või haritusele, kuid tundub, et ka mitte oma riigi ametnikele- meil tundub enamus auru vile peale minevat, mitte sõidu. Sellest annab tunnistust ka suutmatus panna piire näit. röövdetektorismile, mistõttu peavad vastava hariduse saanud ja vastavatel ametikohtadel töötavad kaasfoorumlased tihti mõnes teemas oma jõuetust tunnistama.

[Arheoloog]

Kui me nüüd Eesti lähiajalukku tagasi vaatame, siis tõepoolest, võõrriigi sõdurid on meie muuseumikogudes säilitatavatele kultuuriväärtustele olulist kahju tekitanud, kuid (!), ma tahaksin siiski rõhutada just kohalike elanike rolli Eesti ajaloo hävitamisel, kes siis kasutasid oskuslikult ära üleüldist peata olekut. Pole midagi uut siin päikese all. Eks jätiseid ole olnud iga rahva hulgas ja igal ajajärgul.

Sai kunagi kirjutatud üks artikkel "The history/formation of the numismatic collections of the Institute of History" Estonian Archaeology esimeses köites. Kel lähem huvi, vaadake sealt täpsemalt järgi, mis ja kuidas. Alljärgnevalt tooksin ära üksnes kaks näidet 1944. aastast:

* Suurem osa Ajaloo Muuseumi kollektsioonist oli varjule pandud keskaegsesse suurtükitorni Kiek in de Kök. Septembris 1944 kadus sealt aga suurem osa 10.–13. sajandi müntide kollektsioonist (17 aaret koos 2532 mündiga). Tõenäoliselt rüüstati mündikogu just kohaliku elanikkonna poolt. Taolise oletuse kasuks räägib fakt, et 1979. aastal ostis Ajaloo Muuseum ühe kullassepa käest rida münte, millest vähemalt osa kuulus vastavalt rahadel säilinud inventarinumbritele Paljassaare aardesse. Suur osa Vaida aardeleiust asub aga praegu Moskvas Rumjanceffi (Pushkini) Muuseumis, ostetud 1960. aastatel ühe erakoguja käest...

* Faktist, kui just kohalik elanikond rüüstas muuseumite vara, saab kindlalt rääkida ka Eesti Rahva Muuseumi puhul. 1944. aastal viidi ERM hinnalisem kollektsioon varjule seitsmesse erinevasse kohta Viljandimaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Jaan Roosi 1944. aasta päevikust ilmneb, et Pilistvere kirikusse varjule viidud varandust rüüstasid sakslaste ja venelaste kõrval peaasjalikult just kohalikud elanikud ning tagasisaabunud sõjapõgenikud: “Pilt oli rabavalt masendav. Peaaegu kogu kiriku põrand oli täis muuseumi kraami sõtkutult ja määrinult ning lõhkikistult…Igasuguseid esemeid oli siin seal laiali…Ka kiriku ümbruses oli näha vedelemas mitmesuguseid muuseumi esemeid…”. ERM-i peanumbriga esemeid müüdi meie antiigiärides veel 1970. ja isegi 1980. aastatel.

[Westland]

Kummalised avalikud kohad valiti kogude varjamiseks.Suurtükitorn ja kirik. Kas ei oleks mõtekam olnud peita kollektsiooni kuhugile tagasihoidlikumasse kohta?Näiteks mõnda üksikusse metsatallu või kartulikeldrisse?Mis puutub aga kohalikesse siis see mind ei üllata.Meie inimene kohe armastab võimalusel ''rehepappi'' teha.
Näiteks 70-date lõpus kui Are külje alla kuivati rajamisel traktor rahapaja välja lükkas.Esmalt tegid seal ''reha'' objektil viibinud töömehed,suur osa aardleiust jõudis ruberoidi tükil partorgi lauale aga õhtul läks alles õigeks sebimiseks lahti.Tollase brigadiri jutu järgi hakkas peale tööpäeva lõppu kohale saabuma suurel arvul kohalikke,ühed labidatega ning teistel reha ratta raami külge seotud.Kõik tahtsid oma osa saada.Pärast olla miilitsatega poisikeste käest veel münte kokku korjatud jne.Ei teagi täpselt kui suur osa muuseumisse jõudis aga ehk Arheoloog valgustab.

[gnadenlose]

Kummalised avalikud kohad valiti kogude varjamiseks.Suurtükitorn ja kirik. Kas ei oleks mõtekam olnud peita kollektsiooni kuhugile tagasihoidlikumasse kohta?Näiteks mõnda üksikusse metsatallu või kartulikeldrisse?

See, et allikas ainult "kummalisi" kohti mainib, ei tähenda, nagu poleks mujale peidetud. Peideti. Mul omal kaugelt sugulane oli ERM-is tegev ja näiteks tema Tartumaa tallu viidi ka kõvasti kraami varjule.

[Westland]

Mina oma maaka mõistusega oleksin väärismetallist ja hinnalisemad(varga jaoks)esemed peitnud kuskile tallu silma alt ära.Vaevalt,et vene soldat oleks kirikust 44 aastal vokk seljas Berliini peale marssinud.

[gnadenlose]

Eks selle varade päästmisega on ka nagu ta on, oleneb, kelle silmade läbi vaadata. Mäletan kunagi loetud nõuka propagandaraamatut (äkki oli "Pruun katk"?), milles Tartu Ülikooli rektor Kanti rahva vara riisujaks ja muidu röövliks sõimati selle eest, et ta osa ülikooli muuseumi varasid (vist oli jutt mündikogust) Rootsi viis. Niisama huvi pärast küsin, äkki keegi teab- kas see konkreetne kraam on Tartus tagasi?

[Arheoloog]

Näiteks 70-date lõpus kui Are külje alla kuivati rajamisel traktor rahapaja välja lükkas.Esmalt tegid seal ''reha'' objektil viibinud töömehed,suur osa aardleiust jõudis ruberoidi tükil partorgi lauale aga õhtul läks alles õigeks sebimiseks lahti.Tollase brigadiri jutu järgi hakkas peale tööpäeva lõppu kohale saabuma suurel arvul kohalikke,ühed labidatega ning teistel reha ratta raami külge seotud.Kõik tahtsid oma osa saada.Pärast olla miilitsatega poisikeste käest veel münte kokku korjatud jne.Ei teagi täpselt kui suur osa muuseumisse jõudis aga ehk Arheoloog valgustab.

Kas Sa pead silmas Pärnu-Jaagupi Are küla?

[Westland]

Kas Sa pead silmas Pärnu-Jaagupi Are küla?

Just!Pärivere kui täpsem olla.

[Arheoloog]

Kummalised avalikud kohad valiti kogude varjamiseks.Suurtükitorn ja kirik. Kas ei oleks mõtekam olnud peita kollektsiooni kuhugile tagasihoidlikumasse kohta?Näiteks mõnda üksikusse metsatallu või kartulikeldrisse?

Pilistvere kirik ja Kiek in de Köki´i suurtükitorn polnud paraku mingid erandid, kuna tugevalt said kannatada ka teised maale varjule viidud esemetekollektsioonid. Väga paljudes kohtades olid "kastid segastel aegadel lahti murtud või ära viidud". Mitmed muuseumid lisaks ERM-le, näiteks Pärnu ja Narva muuseumid, kaotasid sel teel osa oma hinnalisest varadest. Enamik Pärnu Muuseumi materjale olid seejuures sõjapaos Audru, Kihlepa ja Kõima koolimajas; Narva Linnamuuseumist ja Peeter I Muuseumist oli viidud "kaheksa autokoormat" varasid Virumaale Muuga mõisa. Paide Muuseumi esemed olid varjul Väätsal, Tallinna Linnamuuseumi kogud Koluveres. Koos Ajaloomuuseumi materjalidega paigutati Kiek in de Köki suurükitorni varjule ka Meremuuseumi esemed...Aga jah, need eelpool nimetet muuseumid pääsesid veel suhteliselt "kergelt", kuna näiteks Haapsalu ja Rakvere muuseum, kust eksponaate ei evakueeritud, jäid peaaegu täielikult ilma kõigest, mis varasematel aastatel oli kogutud. ERM-i ja Pärnu Muuseumi puhul tuleks veel kindlasti mainida seda, et sealsed hooned hävisid seejuures koos ekspositsiooni jäänud esmetega.