Estoloog kirjutas:
Loen seda väga suure imestustundega, et sellist juttu on võimalik kirja panna. Mis teha, olen lapsest saati emaga surnuaial käies kasvatatud selles vaimus, et surnuaial ei vannuta, ei joosta, ei räägita valju häälega jne., et see on püha paik. Kalmistu "kinnipanek" on seal matmiste lõpetamine, kalmistu maatasa tegemine on hoopis midagi muud.
Eraldi teema on väärtused, millest eelkirjutaja on emotsionaalse väärtuse kõige tühisemaks neist nimetanud. Võiks mõelda, milleni selline vaatekoht välja viib. Ehk siis see "kaine loogika":
Üldiselt ühinen arvamusega. Surnuaeda nagu ka kirikut kinni ei panda. Kui üks või teine ise hääbub (nagu on näha ju vene õigeusu kirikute põhjal siinmail) siis ta jääb sellisena nagu ta on. Keegi seda laiali ei tassi ja ära ei lõhu. Normaalne inimene vähemalt mitte. Kuidas saaks üldse hinnata seda, et millise kivi või risti võib purustajasse või prügimäele visata? Vanuse järgi? Ma viin küünlaid ka nendele inimestele surnuaias keda ma ei ole kunagi näinud (minu vaarisa kes sai esimese inimesena endale perekonnanime mida kannan mina täna- vaarisa suri 1869), kuid kes ometi tähendavad mulle palju. Hauad kuhu on maetud inimesed kes esindasid mingil perioodil seda piirkonda kuskohast ma ise pärinen (juured, mõistate?

) Viin küünla inimestele kes langesid Eesti eest. Viin küünla hauakivi ette mille all hauda ei ole - inimene suri teel Siberisse. Viin küünla ka Vabadussõjas ja Punase Terrori läbi hukkunute mälestusmärgile. Miks? Aga sellepärast, et mul ei ole mitme sugulase haudasid olemas kuhu seda küünalt või lillepotti viia. Üks lasti maha 1940 Patareis, teise jutu järgi suri Komi ANSV-s. Ma ei tea ja ei saa kunagi teadma. Mul (ja ilmselt kümnetel tuhandetel eestlastel) on see koht, pidepunkt, kuhu on võimalik minna inimest ja inimesi mälestama. Käisin just see laupäev surnuaias haudasid koristamas ja kuna seoses ühe teatava andmebaasiga olin eelnevalt uurinud kihelkonna ajalugu siis märkasin üpris palju hauakive nendele kes ei jõudnud siia mitte kunagi tagasi, kuid kes hoolimata sellest on oma jäädvustuse leidnud. Kui punavõim hävitas kalmistu ja need kivid on seal mererannas alles siis tuleks midagi ette võtta. Miks mitte tõesti paigaldada plaat kirjaga: Siia merre kallutati Kopli surnuaia hauakivid koos mälestusega nendest inimestest vms.
Praeguses olukorras on minu hinnagul võimalik natuke punavõimu tegemist siluda ja heastada.
Sest, põhimõtteliselt on ju tegemist siiski nendepoolse
hauarüvetamisega
Pühitsetud surnuaed "sulgeda" - sellega saab ainult selline inimene hakkama kellel minu meelest on midagi puudu jäänud aga see mõtlemine on selle kasvatuse järgi mis mina saanud olen ja põlvkonnad enne mind. Kallale ei läheks aga heaks ka ei kiida.
Küsiksin veel miks siis üle meie maa noored suviti koristavad surnuaedasid ja nende osi kuhu ei ole võimalik praegu või ka tulevikus matta? Miks see on nii? Respekt esi-isade ja emade ees järsku, kasutades moodsamat väljendit?
Paneme kinni, lükkame tasaseks ja ehitame ühe toreda büroohoone. Või midagi paremat? Lihtsam ju.
Ma tahan lihtsalt öelda, et osadele inimestel skeem: "istun kodus joon kohvi ja kui meelde tuleb siis mõtlen korraks ka selle üle, et kes selle maja üldse ehitas kunagi" istub, teistele mitte. Teised inimesed on võimelised aga jällegi lihtsalt selle hauakivi nimel ka ennast ogaraks ja sandiks pingutama. Näiteid siinkohal tooma ei hakka - keegi äkki peab veel seda inimest debiilseks sellepärast. Nii ongi: ühtedele on tähtis, et surnuaed ja hauakivi püsib seal kus see rajati/paika pandi ja teistel on sellest suva. Mina kuulun sinna leeri kellel ei ole suva.
Lõpetuseks pärast keevaid emotsioone:
Ehk siis kuidagi märgitakse see terror ja matslus ära ikka lõpuks. Muidu ühelpäeval äkki lükatakse Metsakalmistu kah puhtaks ja tehakse golfiväljak peale.