http://www.postimees.ee/?id=334793
Märksa rammusam tükk rahast osutus valusaks koolirahaks, nagu tunnistavad omavahelistes vestlustes pika hambaga ka ministeeriumi ametnikud – vähemasti kaitseväele ei sündinud neist projektidest praktilisi tooteid. Kui aga küsida kaitseväes teadus-arendusprojektidega tegelevalt major Rasmus Lippurilt, milliste projektide tulemused on praegu aktiivsel kasutusel, tuleb loetelu üsna lühike.
Lippur lisab siiski, et mitmelt uurimistoetuse- ehk grandiprogrammilt ootab kaitsevägi tulemust järgmisel aastal.
Sel kümnendil on ajalehed kirjutanud hulga vaimustunud lugusid laskesimulaatoritest, mehitamata luurelennukitest ja imekangast, mille alla peitunud kaitseväelast ei leia üles ka vanakurat ise. Paari nädala eest alustas Postimees suhtlust kaitseministeeriumiga, et teada saada, mis neist projektidest saanud on.
Kõigepealt kulus ametnikel tublisti vaeva selgitamaks, kuhu täpsemalt see sadakond miljonit krooni kümne aastaga ikkagi läks. Esialgu sai ajaleht rahastatud teadusarendusprojektidest puuduliku ülevaate. Kui projektid olid kenasti reas, hakkasime projekthaaval küsima, mis sellest kõigest riigikaitsele kasu oli.
Möödunud aastal erru läinud brigaadikindrali Urmas Roosimäe hinnangul pole sajast miljonist kroonist olnud kaitsejõududele peaaegu mingit tolku. «Öelge mulle, kas kuskil on mingisugune lõpptoodang, mis oleks relvastusse võetud?» küsib Roosimägi.
Ta küsib, et kui teadus-arendusprojektidesse panustatud rahasummad pole toonud kasu kaitseväele, siis kellele need kasulikud on. «Mina isiklikult arvan, et see on olnud teatud kaitseministeeriumi ametnike huvides.»
Seda, et kaitseministeeriumi teadus-arendusprojektide rahastamises võis varem olla huvide konflikte, tunnistab ka kaitseminister Jaak Aaviksoo.
Enne 2008. aastat puudus kaitseministeeriumil ka igasugune teadus-arendusstrateegia ja raha said need, kes oskasid küsida. Siis otsustas akadeemilise taustaga kaitseminister Jaak Aaviksoo selles vallas korra majja lüüa ja paika panna, mida ja milleks rahastada. Strateegiasse sai muu hulgas kirja, et teadusarendustegevuse rahastamisel on esmatähtis kaitseväe vajadus, aga ka rentaablus. See tähendab, et toetada on mõtet juhul, kui kusagilt mujalt ei saa hankida odavamat ega kvaliteetsemat seadet.
Peale selle tõmbas Aaviksoo kriipsu mõnelegi juba suuri summasid saanud projektile, nagu näiteks professor Jaan Järviku arendatud ja enam kui seitsme miljoni krooniga toetatud improviseeritud lõhkeseadeldiste neutralisaatorile. See on soomuki ette käiv seadeldis, mis peaks tekitama enda ette elektromagnetenergia kiirguslaigu, soojendama maad ja õhkima ette jäävad lõhkekehad niimoodi juba distantsilt.
«Te olete ju füüsikat õppinud?» küsib Roosimägi. «Kas te kujutate ette, milline energeetiline allikas peaks olema selle seadme taga?»
Kaitseväe katsetustest selgus, et seda seadeldist on väga lihtne ja odav kasutuskõlbmatuks muuta – tuleb lihtsalt lõhkekeha teistmoodi paigaldada.
Roosimäe kinnitusel tegelevad relvastuse arendamise ja tootmisega maailmas suured ettevõtted. «Kaitseväele ei saa teha seadmeid või relvi põlve otsas,» ütleb ta. «Paljude asjadega on nii, et hakatakse midagi tegema, küsimata seejuures kaitseväelastelt, kas neil on seda vaja.»
Siin Roosimägi siiski eksib – teadus-arendusprojekte hindas ministeeriumi juures tegutsev spetsiaalne teadusnõukogu, kuhu kuulusid nii ministeeriumi, ülikoolide kui kaitseväe esindajad. Nõukogu oli siiski nõuandev organ – lepinguid sõlmib kantsler või tema volitatud inimene.